okei see on nüüd täiesti fucked up. päriselt.
see ei ole lihtsalt õige, et maailm kaotab ühe nädala jooksul kaks nii olulist inimest.
steely & clevie – jamaika legendaarse reggae produktsiooni-tandemi – liige wycliffe “steely” johnson on meie hulgast lahkunud. meedias kirjutatakse, et tal oli raskekujuline kopsupõletik ning et ta oli juba mitmeid päevi new york’i haiglas veetnud.
http://www.dancehall.mobi/2009/09/01/wycliffe-steely-johnson-has-died/
ma olen seda lugu mõne inimesega jaganud. kunagi 2005. aasta novembrikuu lõpus avanes mul võimalus võtta osa red bull music academy’ist seattle’i linnas. steely & clevie loeng leidis aset minu teise kohalejõudmise päeval. reggae-muusika oli minu jaoks selle hetkeni piirdunud suhteliselt sellise kõigile teada-tuntud roots-reggaega a la bob marley, popima dancehall’iga a la beenie man või 2000-ndatel pead tõstnud suuremate nimedega a la sean paul või busy signal. aeg-ajalt bashmentidel või r2 reggae power’ist või omal ajal radiomafia moodsist mõnda lugu kuuldes uurisin ringo, tarrvi või scandal bagi käest, et millega tegu ja otsisin neid välja. aga reeglina ikkagi selle nurga alt, et mida saaks oma dj-settidesse sobitada. minu reaalsed teadmised või arusaamine reggae-muusikast või -kultuurist olid tegelikult suhteliselt olematud.
steely & clevie loeng sellel 2005. aasta novembrikuu pärastlõunal muutis minu jaoks päris palju. jutud 70-ndatest jamaikal, soundsystemite clashidest, stuudiote omavahelisest võistlemisest.. kuidas neil polnud mingisuguseid efekte ja kuidas lehm stuudiosse toodi, kui oli lehma häält loo peale vaja.. sellest, kuidas nad sisuliselt esimestena hakkasid jamaikal trummimasinaid ja arvutit lugude salvestamiseks kasutama.. et 85-ndast 87-ndani oli igal aastal keskmiselt 60 lugu nende produtseeritud, mis olid jamaika muusika-edetabelite top10s.. sellest, kuidas nad reaalselt 60 lugu päevas tegid – lihtsalt mängisid ja mängisid ja mängisid terve päeva.. see loeng avas mingis mõttes mu silmad tervele kultuurile. või õigemini sellele, kui sügavale ja kaugemale muusikast see kõik ulatub.
pärast loengut sattusin ühte lauda sööma monk one’iga, kes neid sellel “loengul” intervjueeris. selleks et seda, mida ma nüüd ütlen, mõista – peab ühest asjast enne aru saama. monk one on new york’is üle 30 aasta plaate ostnud. peaasjalikult hip-hoppi ja reggaet. see on see kutt, kes annab wax poetics’i ajakirja välja. see on see ajakiri, mis räägib cratedigging’ust. monk one on mingis mõttes nagu elav muusikaentsüklopeedia. kui tema käest midagi 70-ndate ja/või 80-ndate hip-hopi või reggae kohta küsida, siis saad päris kindlalt vastuse. tavaliselt oluliselt pikema ja põhjalikuma, kui sa ootaksid.
selles lauas rääkis monk one, kuidas ta enne intervjuud oli steely & clevie’iga istunud ja arutanud legendaarsete reggae hittide või hümnide üle, mis on ülemaailmselt teada või tuntud. seal lauas rääkis ta ümber, milline see vestlus oli olnud. ta oli nimetanud umbes 5 minutit järjest erinevaid reggae-muusika verstaposte. monumentaalseid lugusid. olulisi hetki. ja kõikide asjade peale olid need mehed noogutanud ja öelnud kas – jah, see on meie tehtud või siis jah, me mängisime selle loo peal. ja siis ühe looga oli vist nii olnud, et mõlemad jäid korraks mõtlema ja lõpuks steely oli öelnud, et oot oot clevie – sa mängisid selles loos ju trumme!
ja pärast seda loengut läksid mõlemad koos mõningate osalejatega koos stuudiosse ja jämmisid varajaste hommikutundideni. ma pidin tegelikult sel õhtul klubisse minema teiste osalejate dj-sette kuulama, a jäin kuidagi sinna toppama. ja see, mida ma seal kogesin, oli täiesti uskumatu. üks lugu kestis keskmiselt mingi 15-20 minutit. clevie’it trumme mängimas näha ja kuulda oli lihtsalt ebareaalne. täpne nagu trummimasin, samas mingi osa biidist just täpselt hästi natuke rütmist mööda. niimoodi, et kogu biit ühest küljest nagu natuke ujub ja teisest küljest on paigas nagu metronoom. ja kuidas steely alguses basskitarril meloodiate jaoks põhjad mängis ning ühel hetkel seal osalejatele näitas, kuidas ja mis sellised põhi-groove’id on ja kuidas neid mängida ning kui oli tulemusega rahul, ise klaveri taha üle kolis.. kuidas mr hudson nende laivis tekkinud groove’ide peale laulis.. kuidas benji b ja monk one olid stuudios täiesti kivistunud nägudega, mõlemad nii, et see ei ole lihtsalt võimalik, et me midagi sellist oma elu jooksul näha saame. kuidas zinc oli nii, et saate aru, ma tahaks mingi tamburiini praegu kätte rabada – lihtsalt, et saaks nendega seda hetke jagada. ja need elavad legendid lihtsalt mängisid ja mängisid ja mängisid.. üleni higised, naeratused nägudel. omavahel praktiliselt rääkimata, liikudes koos ühelt groove’ilt teisele nii loomulikult, nagu see oleks varem kokku lepitud..
siis jõudis mulle lõpuks päriselt kohale, kui olulised need mehed on mitte ainult jamaika muusika jaoks vaid üldse. ja see kogu kogemus oli tegelikult üks mind enim inspireerinud asjadest seal seattle’i rbma-s.
lugu sellest, kuidas kaks sõpra väikeste teismeliste poistena hakkavad – alles oma instrumente õppides – koos jämmima. kuidas nad töötavad noortena stuudiotes, luues riddimeid ja salvestades lugusi – tasuta – selle kogemuse nimel, et tuntud produtsendiga koos töötada ja lihtsalt selle pärast, et nad lihtsalt armastasid koos muusikat mängida. päevad ja ööd stuudios – ilma söömata, ilma magamata. kuidas digitaalse dancehalli sünni juures kirjutavad või mängivad umbes 75% lugudest, mis aasta jooksul jamaika edetabelitesse või raadiotesse jõuavad. kuidas ühel hetkel nad loovad muusikat ja remikse sellistele artistidele nagu no doubt, billy ocean, back street boys, heavy d & the boyz, buju banton, capleton, maxi priest, shabba ranks, beenie man, mr vegas, bounty killa, elephant man, freddie mcgregor, dawn penn, lady saw, sean paul, sting, annie lennox ja barrington levy – ja need on tõesti ainult MÕNED artistid. rääkimata sellest, et nad õpetavad ja koolitavad jamaikal noori muusikuid ja produtsente. lugu sellest, kuidas kaks meest koos läbi elu lihtsalt mängivad ja mängivad ja mängivad. projekteerides ja levitades positiivset energiat ja armastust läbi muusika – üle terve maailma. kuni ühe valgus kustub nagu tuli pika päeva lõpus stuudios.
selle rbma sessiooni video on rbma lehel üleval. kui teil on vähegi aega, siis ma soovitan selle rahulikult mõnel õhtul ära vaadata. mingis mõttes klikib võibolla see, mis ma siin öelda tahan, selle video 1. tunni 2. minuti peal. kui nad hakkavad rääkima oma inspiratsioonist muusika loomisel. või sellest, mida nad ise kuulavad. kui see lugu mängima hakkab ja mõlemad koos muusika taktis kaasa noogutama hakkavad.
reggae music has a deep thing about it.
it’s not about great things and overdoing things,
it’s just being real. keep it real.
anyone. I can make you play it right now and you can play as good as me.
it is simple.
it’s about being yourself. that’s how it is. being yourself.
that’s all it is, that’s how it sounds great.
R.I.P. Steely.
Sildid: steely & clevie