käisime pauliga sonar festivalil, raadios oleme küll rääkinud, aga siia ka väike ülevaade. plus et pilt pidi 1000 sõna rääkima. et siis paar pilti ka!
sonar festival on 94. aastal alguse saanud iga-aastane 3-päevane muusikafestival barcelona linnas, mida korraldajad ise kirjeldavad ametlikult kui progressiivse muusika-, multimeedia- ja kunstifestivali. festivalikava on jaotatud kolme päeva vahel kolmeks päevaks ja ööks (sonar by day & sonar by night), mille sündmused leiavad aset vastavalt erinevates kohtades. et festivali mõõtmetest mingit aimu saada, siis igal aastal külastab üritust kuskil 80 000 inimest.
esinejate nimekiri on alati väga muljetavaldav – reeglina on esindatud kõik hetkel väga aktuaalsed elektroonilise muusika artistid ja DJ-d, lisaks on alati esindatud ka mõni tõsine kultusbänd või esineja, keda muidu väga sageli kuskil ei näe – mina käisin sonaril esimest korda 2006. aastal – viimase 5 aasta jooksul on sealt läbi käinud sellised artistid nagu näiteks Chic, Beastie Boys, Grace Jones, Orbital, Chemical Brothers, Devo, Aphex Twin, Human League, DJ Krush, Jeff Mills, Kenny Dope, Justice, Roisin Murphy, Flying Lotus, Animal Collective, La Roux, LCD Soundsystem ja Air. artistide nimekiri on tegelikult muidugi palju-palju pikem – nii päevasel kui ka õhtusel üritusel on vähemalt 3 erinevat lava või saali. sonar by day toimub barcelona kesklinnas, sisuliselt täiesti turistikeskuses – la ramblast mõned korrad kiviga visata, barcelona moodsa kunsti muuseumis (MACBA). programm algab keskpäeval ja kestab kuskil 22-23ni õhtul. lisaks kontsertidele on päris tugev osakaal ka multimeediakunstil, plaadi- ja geariturul, uue tehnika ja programmide demodel, sonar cinemal ja paljul muul. näitustel on reeglina suur osa interaktiivsusel ja igal aastal on mingi oma teema. sel aastal oli teemaks portree. kuidas me ennast näeme, kuidas masinad meid näevad, kuidas tehnoloogia võib muuta meie kujutist ja ettekujutust endast. kogu näituste osa oli sel aastal minu arust kuidagi natuke tagasihoidlikum, kui eelmistel aastatel, aga seal oli ikka päris palju lahedat. näiteks mingi selline masin, kuhu lähed seisad mingisse kohta, siis arvuti võtab sinu “numbrid” – kehakaalu, pikkuse, detailid näojoontest jne ja siis võrdleb seda oma andmebaasiga, kus on igasugused kuulsad inimesed ajaloost – et kellega sa kõige rohkem sarnaned. ma olin näiteks mingi usa muusikaprodutsent, kelle nime ma kohe ära unustasin :) enne mind oli samas mingi tsikk a la mingi prantsusmaa prostituut vms :) et seal olid sellised päris ajukad võrdlused ka. ja see vist oligi osa kogu sellest eksponaadist umbes. et inimesi ikka shokeerida ka vahepeal. siis seal oli veel paar erinevat lahendust, kus arvuti tegi sinust pildi ja siis joonistas selle kuidagi erinevate lahendustega – a la laseriga või õhupüssiga kuhugi. ma vabandan nüüd ette ka juba kõikide videote kvaliteedi pärast, aga no üks asi, mis inimese profiili järgi laseriga kujutise joonistas, nägi näiteks selline välja:
kolmapäeval põikasin läbi iga-aastaselt red bull music academy grillipeolt, mis on vaikselt väga ägedaks traditsiooniks kujunenud enne sonarit. rbma hostib alati festivalil ühte lava ka – sel korral oli nende programmiga täidetud üks sonar by day lavadest, millest siin varsti lähemalt juttu tuleb. sisuliselt on see grillipidu rbma inimeste kohtumispaik, kus korraldajad ja endised osalejad ja lektorid hea muusika, joogi ja grilli saatel lõõgastuvad. jahtklubis valisid seekord teiste hulgas mussi näiteks jackmaster ja benji b. selline mahe ja mellow vaibiga üritus. palju rõõmsaid inimesi..
neljapäeval hakkas festival pihta – esimesel päeval ongi ainult päevane osa ja õhtul toimub reeglina mingi suur avakontsert. sel aastal oli näiteks suur steve reich’i asi planeeritud, aga tervislikel põhjustel tühistas ta selle viimsel hetkel ära. steve reich’i asendas hispaania artist carles santos, koos bcn216 orcherstra ja synergy vocals kooriga.
meie neljapäeva highlight’iks oli vast little dragoni esinemine sonar by day pealaval. bänd tegi päris palju materjali uuelt albumilt, mida ei olnudki enne kuskil mujal kuulda saanud peale nende kontsertide. uus stuff oli kuidagi selline positiivses mõttes üllatavalt reivine. kuidagi superhea energiaga oli kogu see kontsert. little dragonile eelnesid toro y moi ja floating points pealaval. mõlemad supersuvise vaibiga. pärast little dragonit lõpetas õhtu ninja tune showcase, kus käisid läbi shuttle, dels, offshore ja eskmo, kellega ma olin eelmisel ööl segastel asjaoludel kuskil rannas tuttavaks saanud ja kuna ta oli esimest korda barcelonas ja ei teadnud päris täpselt kus ta hotell on, siis jalutasin temaga koos ja rääkisime muusikast veits. rbma laval olid neljapäeval teiste hulgas näiteks AEIOU, poirier, kidkanevil ja jullian gomes. aga little dragonist siis klippi ka!
reedel oli päevasel üritusel pealaval meie jaoks kõige huvitavam atmosphere. rbma laval star eyes, zinc, katy b ja b.bravo. atmosphre’iga oli natuke nii, et paulile üldse ei meeldinud. mulle nagu kind of meeldis. päris veidra setupiga oli ka – dj + kidra + sünt + voc. üks meeldejäävamatest asjadest, mis slug lavalt ütles, oli “clap your hands – don’t be a pussy!”.
rbma telgis mängis suht samal ajal zinc ja no see on kuidagi eriti minu tantsumuusika praegu. et hakkasid ikka tantsusammud ka jooksma seal. zinc jooksis pärast setti kohe ära ka, tal pidi inglismaal samal õhtul veel teine keikka olema. ainus veider asi oli, et ta seti algus venis natuke kuidagi veidralt, seal oli star eyes enne teda niimoodi käristanud, et korraks oli mingi jutt, et üks kõlaritest on läbi. aga tegelt vist ei olnud ja no läks käima küll. sai tantsitud. haruldane nähe kusjuures see meie puhul. eriti päeva ajal.
zincile tuli otsa kohe katy b oma live-koosseisuga, mis on mingis mõttes hästi veider – on nagu bänd, aga samas ei ole ka. seal oli elektroonika, sündid, torud ja trummid. katy b esines hiljem sonar by nightil ka ja seal oli kuidagi natuke elavam see värk. rahvast oli mõlemal kontserdil murdu, aga kuidagi ma ei tea – veits pettusin. paul vist ka. kuidagi ootasime midagi enamat või energilisemat või ma ei teagi. see sound oli ka selline superveider selle koosseisuga. et polnud nagu ühest küljest dj-live subbassi powerit ja samas ei andnud see elavate pillidega koosseis ka kuidagi elu juurde asjale.
sonar by night algab kella 22st, sisuliselt on tegemist suurt lennukihangaari meenutava hoonega, kus on kokku 4 suuremat ruumi, millest kahel pole katust. ehk et vahepeal oled tähistaeva all, seinad ümber. nende lavade üks maagiline hetk on alati see, kui hommikupoole päike tõuseb ja üle seinade paistma hakkab. jõudsime suhteliselt alguseks ja nägime jupi human league’ist, siis kuulasime natuke munchit, kes mängis pealaval ja hoolimata suhteliselt väikesest rahvahulgast tundus olevat lihtsalt maailmaõnnelik. sonarlab laval oli reede õhtul bbc radio 1 showcase, kus mängisid järjest benji b, ramadanman, katy b, annie mac, redlight ja toddla t. benji oli selline kindel kvaliteet, aga meile jättis kõige sümpaatsema mulje hoopis annie mac. ta paugutas superpalju sellist värsket või veelilmumata stuffi, jube hea energiaga, plus rääkis mikrisse ja lasi rahval mingeid asju teha. no umbes see, et istuge kõik maha ja mingid sellised värgid. lõbus.
m.i.a. livega oli mingi kamm, millest lõpuks ei saanudki aru, ootasime mingi pool tundi seal peasaalis. või no päris reaalne mass rahvast ootas. ja siis lõpuks pandi peale mingi selline veider sri lanka rahvuslikus stiilis animatsioon, mille taustaks oli mingi rahvalaulu tüüpi asi. ja no seda jõudsime mingi 15 min vaadata, sest laval ikka midagi ei toimunud. ja kuna teistel lavadel oli nii palju huvitavat kogu aeg toimumas, siis loobusime sellest ära üldse. sonarpub laval oli vahepeal peale läinud dizzee rascal, kelle shows suurem osa oli päris reaalne elektroküte. samas sai kuulda ka vanu räpihitte vanadelt plaatidelt.
dizzee rascali otsa hakkas mängima steve aoki, kelle sett oli selline väga ühte auku paugutamine. sisuliselt arutasime terve aja pauliga, et ei saa aru, mis selle kuti fenomen ikka on :) ja siis jooksime uuesti tagasi pealavale aphex twini vaatama. mis oli päris äge. ja visuaalselt superintensiivne. see video ehk annab mingi pildi.
kohe vahetult pärast seda nägime äga ka festari kõige humoorikama laivi – die antwoord. jääb jätkuvalt segaseks, et kas need tüübid mõtlevad seda kõike mis nad teevad tõsiselt. nende laivi ajaks olid jalad muidugi juba ka megaväsinud ja läksime meedia-alasse istuma. sealt filmisin väikese klipi ka ühest loost. ma polnud seda vähemalt varem kuulnud. sail away, motherfuckers! geniaalne.
ja siis tuli a-trak oma a-tähe showga. ka mingi sellise enamvähem pooletunnise hilinemisega. ja üllatas suht sloppy miksimisega. mingid rutiinid olid muidugi superägedad ja nagu nii puhtad, et kui suuri ekraane poleks olnud, oleks arvanud, et see ongi mingi lugu mis mängib hoopis.
a-traki lõpuks olime mõlemad ikka reaalselt läbi ja hakkasime hotelli poole tagasi sättima, kuigi a la tiga ja boyz noize mängisid veel teistel lavadel. ja schlachtofbronx pidi kell 6 alustama veel. aga no ei. tegelt hakkas väljas valgeks ka juba minema ja eks need superkanged kokteilid, mis seal tehakse, tegid ka oma töö. muidu superõhtu, võrreldes viimase paari aastaga on selgelt jälle inimesi ka rohkem kuidagi. ja üldises plaanis kuidagi positiivsem vaib sellel sonar by nightil just. see päevane üritus on nagunii alati selline päikese käes naeratamise keiss. seda sai järgmine päev väga selgelt tunda, kui sonar by day pealaval mängis gilles peterson ja rbma laval david rodigan, electric wire hustle ja õhtu lõpetas itaalia uus italo-nudisco projekt tiger & woods. rodigani sett oli ikka puhas armastuse keiss. natuke selline värk, et midagi positiivsemat on üldse raske ette kujutada. kui reggaemuusika pole teiega kunagi rääkinud, siis see oleks kindlalt üks asi, mille peaks elus ära nägema. ja no minu jaoks oli see electric wire hustle natuke avastus, et polnud nendest väga midagi enne kuulnud millegi pärast. selles mõttes vist sonar pakub kõiki neid emotsioone küll, mida mina näiteks reeglina festivalidelt otsima läheks üldse – midagi tuttavat, midagi uut, midagi üllatavat, midagi huvitavat, midagi kindlat, midagi ootamatut. järgmine aasta jälle.
